Kui vaadata tagasi kasvõi kümne aasta taha, siis võib tunduda, et lapsed on justkui samasugused nagu alati. Nad käivad lasteaias ja koolis, õpivad lugema, kirjutama ja arvutama. Tegelikkuses on aga laste vajadused viimastel aastatel muutunud märgatavalt – ja seda märkavad kõige selgemalt just need, kes töötavad igapäevaselt hariduse valdkonnas.
Muutunud ei ole mitte lapsed ise, vaid maailm nende ümber. See maailm on kiirem, nõudlikum, digitaalsem ja sageli ka emotsionaalselt keerulisem. Kõik see kajastub lapse arengus, õppimises ja toimetulekus.
Kiirem maailm, aeglasem areng?
Üks suurimaid muutusi on seotud arengutempoga. Ühiskond liigub kiiresti, ootused lastele kasvavad, kuid lapse närvisüsteem areneb endiselt oma loomulikus rütmis. Siin tekibki vastuolu.
Paljud lapsed:
- väsivad kiiremini
- kaotavad keskendumise kergemini
- vajavad rohkem juhendamist ja struktureeritust
Kui varem oodati, et laps „kohaneb süsteemiga“, siis täna on üha selgem, et süsteem peab kohanema lapsega. Just siin muutuvad hariduse tugiteenused oluliseks sillaks lapse ja hariduskeskkonna vahel.
Kõne- ja keeleoskuse muutused
Logopeedid ja eripedagoogid näevad järjest rohkem lapsi, kelle kõne areng ei vasta eale. See ei tähenda tingimata sügavaid häireid, kuid tähendab, et:
- sõnavara on vaesem;
- lausete moodustamine on keerulisem;
- eneseväljendus jääb sageli emotsionaalselt alla.
Põhjuseid on mitmeid: vähem silmast silma suhtlust, rohkem ekraaniaega, täiskasvanute kiirem elutempo. Kui laps ei saa piisavalt keelelist mudelit ja rahulikku suhtlust, jätab see paratamatult tema arengule jälje.
Varasematel aastatel loodeti sageli, et „küll kasvab välja“. Täna teame, et varajane sekkumine muudab lapse koolitee märgatavalt lihtsamaks.
Emotsionaalsed ja sotsiaalsed väljakutsed
Üha rohkem räägitakse laste emotsionaalsest heaolust. Mitte ilma põhjuseta. Tugispetsialistid puutuvad järjest sagedamini kokku lastega, kellel on:
- raskusi oma tunnete väljendamisega;
- madal enesehinnang;
- ärevus või tõmbumine endasse;
- raskused suhetes eakaaslastega.
Sageli ei ole tegemist „halva käitumisega“, vaid oskamatusega oma sisemaailmaga toime tulla. Laps ei oska veel sõnastada, mis temaga toimub ja käitumine muutubki tema keeleks.
Hariduse tugiteenuste roll on siin aidata lapsel õppida tundma iseennast ja oma reaktsioone ning toetada nii last kui ka täiskasvanuid tema ümber.
Õpiraskused ei ole enam erand
Kui varem peeti õpiraskusi pigem üksikuteks juhtumiteks, siis täna on need osa kooli igapäevast. Lugemisraskused, kirjutamisvead, tähelepanuprobleemid – need ei tähenda madalat intelligentsust, vaid vajadust teistsuguse lähenemise järele.
Eripedagoogiline tugi ei ole enam „viimane lahendus“, vaid loomulik osa lapse haridusteest. Lapsed, kes saavad õigel ajal sobivat tuge, säilitavad:
- motivatsiooni õppida
- usu iseendasse
- positiivse suhte kooliga
Lapsevanema roll on muutunud
Ka lapsevanemad on täna teistsuguses rollis. Teadlikkus on kasvanud, küsimusi küsitakse rohkem ja see on hea. Samas tekitab info rohkus sageli ka segadust ja ärevust.
Hariduse tugiteenused ei ole ainult lapsele vaid ka lapsevanemale. Selgitused, juhised ja koostöö loovad tunde, et sa ei pea oma lapse murega üksi olema.
Mida toob tulevik?
Tulevikus liiguvad hariduse tugiteenused veelgi enam:
- ennetuse suunas;
- varasema märkamise poole;
- koostööpõhise lähenemise juurde.
Üha olulisemaks muutub spetsialistide, õpetajate ja lapsevanemate ühine arusaam: laps ei ole probleem, vaid inimene, kellel on omad vajadused.
Hariduse Tugiteenused OÜ roll on olla selles protsessis usaldusväärne partner – keegi, kes märkab, mõistab ja toetab.
Kokkuvõtteks
Laste vajadused ei ole viimastel aastatel muutunud keerulisemaks seetõttu, et lapsed oleksid „teistsugused“. Need on muutunud, sest maailm on muutunud. Hariduse tugiteenused aitavad luua tasakaalu lapse sisemaailma ja väliste ootuste vahel.
Kui me märkame varem, toetame teadlikumalt ja tegutseme koos, saab ka laps kohaneda vastavalt oma võimetele. Ja just see ongi tänapäevase hariduse suurim väärtus.