Sel sügisel pärjati haridustöötajate auhinnasajus ka Nõo lasteaia Krõll eripedagoog Helen Luigla, keda tunnustati kui Tartumaa aasta tugispetsialisti. Ehkki Luigla on eripedagoogiametit pidanud nii koolis kui ka lasteaias ning omandanud rohkem kui 20 aasta jagu kogemusi, pole teekond ideaalseks eripedagoogiks saamiseni tal enese sõnul veel läbi. Intervjuus Õpetajate Lehele avabki Luigla, mida soovib oma töös saavutada, aga arutleb ka, milline on praegu Eesti erivajadustega laste olukord.
Esiteks soovin teile veel kord palju õnne Tartumaa aasta tugispetsialistiks nimetamise puhul. Mis mõtteid ja tundeid see teis tekitas?
Minu jaoks oli kõige südamlikum hetk päris alguses, kui „Eestimaa õpib ja tänab“ saatis maikuus meili kandidaadiks esitatuile. Kui ma selle kirja sain, olin nii tänulik – aimasin, et kandidatuuri võis esitada minu töökoht. Lõpliku tunnustuse saamine sõltub paljudest asjadest, mis ei pruugigi olla väga objektiivsed. Oluline oli, et inimesed, kes näevad iga päev minu tegemisi, on pidanud nähtut vääriliseks, et esitada minu kandidatuur.
Miks te endale eripedagoogi ameti valisite?
Sellega on seotud väga konkreetne lugu. Kui olin 9. klassis, käisin vabatahtlikuna puudust kannatavatele peredele jõulupakke jagamas ja sattusin ka peredesse, kus olid erivajadusega lapsed, kelle olemasolu ei olnud ma sel ajal veel teadvustanud. Mul tekkis tõsine huvi teada saada, milline on nende mõttemaailm ja kuidas nad maailmaga suhtlevad. Tekkis soov saada inimeseks, kes aitab vaimupuudega inimestel suhelda maailmaga ja maailmal nendega.
Mis teid nüüd igapäevatöös motiveerib ja innustab?
Motivatsioon on sisemine: motiveerib huvi liikuda ideaali poole. Praeguseks, kui mul on üle 20 aasta kogemust, oman hästi selget kujutlust ideaalsest eripedagoogist ja teest, kuidas selleni jõuda.
Mis iseloomustab seda ideaalset eripedagoogi?
Erivajadusega lapsed on hästi erinevad ja ideaalvariandis prepareerib eripedagoog lapse erilisuse arengupsühholoogia skalpelliga algosadeks, et mõista, millise kivi all vähk peitub ehk mis on lapse tugevused, millele saan oma tegevuses toetuda. Erivajadusega lapsega tegutsedes võiks mõte väga kiiresti liikuda põhjuseni, miks ta näiteks puslet kokku ei pane või torni ei lao, et pilt, mida ma lapse tegevuses näen, läheks ladusa analüüsi põhjal üle sekkumistegevusse ja pedagoogilisse töösse. Ometi on see päris keeruline ja võtab mul praegu tohutult aega.
Kõige keerulisem on eripedagoogitöös aga nõustamine. Meid, eripedagooge on õpetatud, kuidas õpetada vaimupuudega lapsi, ent samas oleme praegu haridussüsteemis need, kes peavad nõustama kõrgharidusega spetsialiste. Kogemus ütleb, et õpetajad ei ole sageli valmis oma traditsioonilist lähenemist muutma. Minu jaoks on suur küsimus, kuidas nõustada pedagoogi, kes ei ole selleks valmis, ehkki vajadus on suur.
Kui need on väljakutsed, millega tegeleda, siis millised on teie igapäevase eripedagoogitöö rõõmud?
Olen uhke, et lastega tekib kontakt väga kiiresti ja kergelt, isegi väikeste sõimelastega. Kui lähen rühma lapsi võtma, on nad nõus jätma mängu pooleli ja tulema minuga koos kabinetti. Rõõm on alati ka siis, kui vestlusest rühmameeskonnaga jääb tunne, et õpetajad proovivad midagi oma tegevuses või mõtlemises muuta, et erivajadusega lapsel oleks selles rühmas mõtestatum tegutseda.
Olete eripedagoogitööd teinud nii koolis kui ka lasteaias. Kuidas te seda tööd eri haridustasemetel võrdleksite?
Erinevus on varajases märkamises. Mulle tundub, et riigi tasandil peetakse varajaseks, kui erivajadustega lapsi märgatakse ja nendega tegeletakse algklassides. Tegelikult algab varajane märkamine siis, kui laps tuleb haridussüsteemi ehk sõimerühma, kõige varem aasta ja kuue kuuselt.
Kui laps kooli jõuab, on tal mitu tundlikku arenguperioodi juba seljataga. Samuti ollakse kinni kooli valitud õppevaras, nii et pean näiteks eesti keele tunni ajal tegelema selle tekstiga, mille klassiõpetaja on valinud. Aga sageli on see metoodiliselt läbimõtlemata ja mina valinuks midagi muud.
Lasteaias on vabadust rohkem: ma saan õppematerjale ise meisterdada ja olla ühe teema juures nii kaua, kui last arvestades vajalik tundub.
Millised on peamised kitsaskohad erivajadustega laste õpetamisel ja toetamisel tänapäeva Eestis?
Eestis õpetatakse tavakooli õpetajaid, kes oskavad eakohase arenguga lapsi õpetada, ja eripedagooge, kes oskavad erivajadusega lapsi õpetada. Aga ei ole spetsialiste ega metoodikat, kuidas eakohase arenguga ja erivajadusega lapsi ühes ruumis koos õpetada.
Kaasavas hariduses sõltub palju meeskonnast, kes kokku satub. Kui on ideaalne kombinatsioon õpetajast, kes on valmis õpikäsituses midagi muutma, eripedagoogist, kes oskab oma teadmisi õpetajani viia, ja klassi või rühma lapsevanematest, kes mõtlevad kaasa ja on empaatilised, siis saab kaasav haridus toimida. Praegu on selline väga hea koostöö harv.
Kaasav haridus – erivajadusega laps tavalaste seas – on ideaal, mis teostub peamiselt Rajaleidja soovitustes või haridusametnike peas. Tegelikult satub laps siis keskkonda, kus õpetaja ei ole valmis mitmel tasandil õppetegevust korraldama ning teiste laste vanemad on hirmul oma eakohase arenguga lapse toimetuleku pärast. Sotsiaalselt ei olda valmis võtma vastu erilisi lapsi. Seda on hästi kurb tõdeda.
Kuidas saaks seda sotsiaalset valmisolekut tõsta, edendada?
Ma ise olen osalenud rühmade koosolekutel ja proovinud üldinimlikul moel seletada, et on lapsi, kelle puhul me peame nende eripära aktsepteerima. Teine variant on erirühmad ja -lasteaiad, kuid riigi hariduspoliitika on võtnud suuna erivajadusega laste õpetamisele koos eakohase arenguga lastega. Nendes tingimustes peame kõik koos pingutama ja töötama, olema eelkõige mõistvad.
Aga kui inimesel on sel teemal tekkinud ärevus ja keegi tuleb olukorda selgitama, ei pruugi see selgitus kukkuda väga viljakale pinnasele. Ma ei leia siin muud vahendit, kui olla eripedagoogina pidevalt kättesaadav ja nähtav, alati valmis vestlema ja selgitama.
Aga räägime kitsaskohtadele vastukaaluks mõnest rõõmust. Viimastel aastatel on tugispetsialistide hulk Eesti haridusasutustes tunduvalt kasvanud. Mis kasu on sellest olnud?
Rühmaõpetajad on hakanud teadvustama lapse arengu hindamise tähtsust, oskust lapse tegevusest arengumarkereid välja lugeda ja neid iseloomustuses kirjeldada. Need oskused kujunevad pika aja vältel ja eripedagoogid saavad õpetajaid juhendada nii hindamismaterjali valikul, hindamistulemuste tõlgendamisel kui ka arengu kirjelduse koostamisel.
Veel on hakanud taanduma mõte, et kui erivajadusega lapsel ilmnevad mingid raskused, siis tuleneb see lapse pahatahtlikkusest. Sellesse on hakatud suhtuma nii, et erivajadusega lapsel on lihtsalt omandamata oskusi ja tema võimekus on piiratud.
Ja kui mõelda siit edasi, siis milline võiks tugispetsialistide olukord Eesti haridusasutustes olla tulevikus? Millest te ise eripedagoogitöös unistate?
Riigi tasandil ei tähtsustata praegu koolieelse lasteasutuse õpetaja (KELA) haridust, sest riik lepib sellega, et lasteaiaõpetaja haridus on ükskõik missugune magistritasemel haridus. Minul eripedagoogina on samas päris raske nõustada rühmaõpetajat, kes ei ole läbinud pedagoogilise psühholoogia kursust ega oma ülevaadet lapse arengupsühholoogiast. Täienduskoolitused siiski ei asenda õpetaja ettevalmistuses tervet ülikooli KELA stuudiumit. Mõistlik oleks, kui ka riik ütleb valju häälega välja, et koolieelse lasteasutuse õpetaja õppekava on oluline ja õpetaja võiks selle olla läbinud, kui ta tuleb vastavale tööle.
Te olete ka ise tudengite praktikajuhendaja. Kuidas teile tundub, kas alustavate eripedagoogide ja koolieelse lasteasutuse õpetajate ettevalmistus vastab sellele, mida neis ametites praegu vaja läheb?
Praktikandid on väga ebakindlad, kui praktikale tulevad. Alguses proovingi neile selgeks teha, et neil on õigus eksida, sest nad alles õpivad. Ma olen mõelnud ja küsinud, mis neis seda ebakindlust tekitab, ning saanud teada, et enne praktikale tulemist on neil ülikoolis palju negatiivsete näidete analüüse. On analüüsitud näiteks tegevuskonspekte või iseloomustusi, kus on palju vigu, mida tuleb parandada. Võib-olla on seal puudu positiivsest näitest.
Eripedagoogika osakond on mehitatud (või kuidas selle sõna naisvorm võiks olla) Eesti pedagoogika absoluutse tipuga. Tean, et nad hoiavad oma praktilisi oskusi soojas, nii et nad võiksid jagada omaenda praktilisi kogemusi, iseloomustusi ja tegevuskonspekte.
Kuulute koos eripedagoogika õppejõudude ja teiste eripedagoogidega Eesti eripedagoogide liitu. Mida on liitu kuulumine teile andnud? Milleks on eripedagoogidele erialaliitu tarvis?
Liit loodi kui eripedagoogide kokkusaamise ja kogemuste vahetamise koht ning ajaga on see muutunud järjest olulisemaks. Kaasava hariduse kontekstis on lisandunud uued murekohad, suletud on üks või teine kool ja eripedagoogide liit võtab suurte erivajadusega laste hariduskorraldust puudutavate sündmuste puhul alati jõuliselt sõna. Lihtliikmena eripedagoogide liitu kuulumine tähendabki, et ma olen kursis oluliste tendentside ja tulevate seadustega ning mul on alati võimalus nende täiendamisel ja kommenteerimisel kaasa rääkida.