Mõtlemine

Mõtlemisoskuste nõrkuse mõju õppimisele
Mõtlemisoskuste nõrkus avaldub kõikides õppeainetes, mille kaudu on vaja pidevalt ja süsteemselt kujundada järgmisi oskusi.
1. Probleemi analüüs ja süntees
Analüüs on probleemi jagamine väiksemateks ja kergemini käsitletavateks osadeks. Osasid käsitletakse või lahendatakse eraldi. Järgmisena tuleb last suunata neid osi nii ühendama, et see võimaldaks lahendada probleemi.
Sobivad võtted:
 Reaalsete asjadega opereerimine: koost lahtivõtmine (ja kokkupanemine). Selle kaudu kujundatakse lapsel arusaam, et teda ümbritsevate probleemide lahendamine eeldab esmalt samm-sammulist mõtestatud analüüsi.
 Kirjutamise protseduuri jagamine väiksemateks teadvustatud osadeks: numbrite ja tähtede kirjutamine, kirjatehnika, ärakiri.
 Lugemisoskuse arendamine: lugemine sõnade, sõnaühendite, lausete, lõikude kaupa, millega kaasneb sama üksuse tasandil loetu sisuline analüüs.
 Tekstide loomine ja kirjutamine: ettekanded, protsesside (katsete) kirjeldamine, arutelud, esseed, kirjandid jne.
 Koolis ettetulevate probleemide lahendamine osaprobleemideks jaotamise kaudu, sh suhtlemis- ja käitumisprobleemide lahendamine.
 Kodutööde täitmisel tekkivate probleemide lahendamine analüüsioskust kasutades.
Vajalik on lapse õpitegevust toetada pidepunktidega (tugilaused, -sõnaühendid, -sõnad, mõtted alustamiseks ja lõpetamiseks).
Pidepunktid aitavad õppuril keskenduda olulisele teabele ja ühtlasi arendavad erinevate kirjutiste kirjutamise oskust.
Pidepunktide leidmist või koostamist saab harjutada juhtumite kirjeldusi, juhendeid (kuidas miski töötab), seletuskirju (miks midagi juhtus, st tegevuse analüüs) kasutades.
Näiteid pidepunktidest:
Ettekanne. Soovitatav kasutada loodusõpetuses, keemias, füüsikas, ajaloos jm, kui kirjeldatakse millegi toimumist, mingit katset, uurimust.
Otsustasin uurida ……………, sest, ……….
Tean juba, et ……………….
Rohkem oli vaja teavet saada (mille?) kohta ……………………
Avastasin, et ……………….
Kõige huvitavam fakt, mille leidsin, oli ……………..
See teave pärineb ……………………
Protsessi kirjeldamine. Kirjeldatakse samm-sammult, kuidas miski toimub või toimib (näiteks vee ringkäik looduses, tegevus kehalise kasvatuses, töö- ja kunstiõpetuses, tekstülesannete lahendamine matemaatikas jne).
Ülesande täitmise eesmärgiks on seletada, kuidas ……………..
Esimene samm on ………………..
Sellele järgneb …………………….
Järgmine samm on (jne) ……………………….
Lõpuks …………………
Arutelu. Arutelu on esseelaadne kirjutis või suuline esitlus, mille eesmärgiks on pakkuda erinevaid seisukohti ja analüüsida esitatud argumentide eri aspekte. Kasutatakse eelkõige keele-, ajaloo- ning ühiskonnaõpetuse tundides.
Palju on arutletud selle üle, kas ………………………
Selle mõtte (idee) toetajad väidavad, et …………………………….
Samuti väidavad nad ……………………………..
Veel kinnitavad nad, et ………………………………..
On esitatud ka teisi argumente. Need toetavad seisukohta, et ………..
Veel üks argument on …………………………..
Lisaks …………………..
Erinevatele seisukohtadele ja argumentidele toetudes arvan, et ……..
Põhjendan oma isiklikku arvamust (millega?)……………..
Süntees – tervikpildi loomine üksiklahendustest, mis baseerub analüüsioskusele. Süntees on üksiklahenduste liitmine tervikuks. Kujundamist alustatakse koost lahtivõetud reaalsete esemete kokkupanemisest.
Analüüsi- ja sünteesioskus toetab õpilast
 esseede kirjutamisel – teemast lähtuvalt väiksemate mõtestatud osade kaupa kirjutamine;
 ülesannete lahendamisel – lõppeesmärgist lähtuvalt lahenduse osadeks jaotamine;
 millegi kujundamisel töö- ja kunstiõpetuses, kehalises kasvatuses, muusikaõpetuses jne
2. Järjestamine
Järjestamine on oskus ülesande lõppeesmärgist lähtuvalt üksikosi õigesti järjestada. Järjestamine toetub analüüsi- ja sünteesioskusele.
Probleemi või ülesande lahendamist soodustab lõppeesmärgile järk-järguline lähenemine, mis omakorda aitab õpilastel mõista, kuidas järjestada mõtteid ja luua seoseid.
Järjestamisoskuse kujundamiseks soovitatakse järgmisi võtteid:
 Seeriapiltide järjestamine.
 Algoritmide üksikosade järjestamine loogiliseks tervikuks.
 Esemete valmistamise etappide järjestamine.
 Segipaisatud teabe järjestamine, sh teksti tegevustiku loogiline järjestamine enne jutustamist, ajasuhete järgnevuse mõistmise arendamine keeltes, ajaloos; põhjus-tagajärg seoste tunnetamise arendamine, katsete kirjeldamine.
 Informatsiooni iga osa eraldi märkmepaberile kirjutamine. Lehed segatakse ja järjestatakse teabe loogilisust arvestavalt. Selle käigus peab teadvustama põhjus-tagajärg seoseid ning saab arendada põhjendamisoskust (Miks selline järjestus?).
 Deformeeritud teksti kasutamine, sh matemaatilise teksti ja mistahes reaalainetes tekstilõikude järjestamine.
Oluline on järjestamise kui mõtlemisoskuse õpetamise juures selgitada õpilasele valest järjestamisest tekkivate vigade olemust.
3. Võrdlemine
Paljud ülesanded, harjutused ja korraldused nõuavad õpilastelt piltide, andmete, kirjutiste, ideede võrdlemist.
Enne kui laps asub võrdlema, peab ta suutma võrreldavaid objekte igaüht kirjeldada. Seejärel on vajalik võimalikult täpselt määratleda ja sõnastada võrdlemise aluseks olevad kriteeriumid (ehk mida võrreldakse). Alles nüüd on võimalik leida, mille poolest võrreldavad objektid sarnanevad, mille poolest erinevad, mille poolest on samasugused?
Selgete kriteeriumite olemasolu aitab koostada võrdlusaluste kirjeldust, teha loogilisi valikuid ja mõista ning põhjendada lapsel oma otsust.
Argisituatsioonid ja iga aine materjal pakuvad võrdlemise kui mõtlemisoskuse arendamiseks rohkesti võimalusi (hind, kliima, kogused, kestus, välimus, eluviis jne).
4. Kategoriseerimine
Lihtsam viis õpitava meeldejätmiseks (sh mälu parandamiseks) on õpitav materjal ”tükeldada” väiksemateks ja kergemini meeldejäävamateks osadeks. See on õpitava rühmitamine kategooriateks, mõttelisteks gruppideks (”tükkideks”). Õppides suunatakse last keskenduma väiksematele osadele.„Tükeldamisel” kasutatakse ära aju loomulikku omadust otsida õpitavas seoseid ja korrapära.
Esialgu esitab õpetaja õppematerjali väikeste struktureeritud osade kaupa. Õpetamise
tulemusena peaksid õpilased saavutama oskuse hakata õpitavat materjali ise jõukohastama kategoriseerimist („tükeldamist”) kasutades.
5. Assotsiatsioon ehk seoste leidmine ja loomine
Õpitav informatsioon on vaja seostada ja ühendada varem õpituga, lapsele tuttava teabega.
Soovitused parema meeldejätmise arendamiseks:
 Kasutada kõiki meeli – kirjeldada, mida nähakse, kuuldakse, tuntakse, haistetakse.
 Talletada olulist teavet visuaalse, auditiivse või kinesteetilise õppimistehnika abil, mis ühtlasi aitab õpitavat mällu kinnistada.
Auditiivne meetod põhineb korraldustel „Häälda ja kuula!”.
Visuaalne meetod annab informatsiooni edasi piltidena, skeemidena jne ning põhineb korraldusel „Kujuta ette!”.
Kinesteetiline meetod seostab õpitava mingi konkreetse tegevuse või žestiga ning põhineb korraldusel „Tunneta”.
 Luua võimalikult palju assotsiatsioone, mille abil õpitavat paremini meelde jätta.
 Õpetada kasutama sümboleid, koostama mõttekaarte.
 Kasutada tekstis olulise teabe värvilist markeerimist, mis aitab informatsiooni sisuliselt kinnistada.
 Kasutada tugimeetodeid: seostada teave mingi sõna või tegevusega, kasutada meeldejätmise hõlbustamiseks salme, riime, jutukesi (näiteks: kelk – kagu, edel, loe, kirre; miinusmärk sulu ees, muudab märki sulu sees).
 Kasutada huumorikaid, naeruväärseid või sürrealistlikke kujundeid, mis jäävad suurema tõenäosusega paremini meelde.
 Kasutada positiivseid kujutlusi, sest aju jätab kergemini meelde positiivseid ja meeldivaid kujutlusi.
6. Küsimustele vastamine ja küsimuste esitamine
Õppides peab õpilane pärast teksti lugemist vastama küsimustele, mille eesmärgiks on saada ülevaadet teksti mõistmisest. Küsimustele vastamine võib esialgu olla raske (eelkõige küsimused Mis põhjusel? Mis eesmärgil? Kuidas?).
Alustada on vaja küsimustega, mis konkretiseerivad üksikasju, juhtnööre, tegevuse kohta
ja leitakse vastav sõnastus (koht) tekstis.
Konkretiseerimiselt on vaja liikuda üldistamisele. Nüüd esitatakse küsimusi, mis aitavad õpitavat üldistada. Üldistamiselt liigutakse küsimustega uuesti konkreetsusele.
Õpetaja ei tohiks leppida õpilaste mälupõhiste vastustega, vaid vastus tuleks seostada tekstis sõnastatuga. Samas tuleks kasutada ka tekstis väljendatud mõtte ümbersõnastamist. Eriti oluline on see õpiraskustega õpilastele.
Küsimuste raskusastet määratletakse selle järgi, milliseid psüühilisi operatsioone need
vastavalt nõuavad:
 teadmisküsimused – madalamaid kognitiivseid võimeid,
 mõistmine ja rakendamine – keskmisi kognitiivseid võimeid ,
 analüüs, süntees ja hinnangu andmine – kõrgeid kognitiivseid võimeid.
Küsimuste esitamisel on vaja õppetöö käigus liikuda madalama taseme küsimustelt kõrgema taseme küsimustele ja vastupidi.
Et küsimuste esitamine aitaks õppimisele kaasa ja motiveeriks õpilasi paremini õppima, peaksid nad saama oma vastustest tagasisidet. Vaja on arutleda õpilase iga vastuse üle. Puuduliku vastuse korral on otstarbekas õpilasega vastuse üle arutleda, mitte anda kohe vastamiskorda teisele õpilasele.
Küsimustele vastamise kõrval on väga oluline õpetada õpilasi teksti või esitluse põhjal ise erinevaid küsimusi esitama. Esialgu on vaja küsisõnad ette anda, vastasel juhul domineerivad küsimused küsisõnadega kes? mis?, mida teeb? kus?. Ikkagi kehtib
põhimõte, et koostatud küsimused peavad olema materjalist lähtuvalt nii konkretiseerivad
kui ka üldistavad. Seda saavutavad õpilased üldjuhul õpetaja suunamisel.
Probleemide lahendamine
Igas õppetunnis puutub õpilane kokku vajadusega lahendada probleeme (õppesituatsioonid, tekstülesanded), kuid õpiraskustega lastel napib oskusi sellega iseseisvalt hakkama saada. Nad ei oska enamasti ülesandes määratleda probleemi olemust. Sellest tulenevalt ei mõista nad, mis oskused neil on probleemi lahendamiseks olemas; kuidas üldse probleemi lahendada ning mis vahendid on selleks vajalikud. Õpetamisega on vaja kujundada arusaam, et probleem on kui väljakutse, millele leidub alati mingi lahendus.
Probleemide lahendamise etapid
Probleemide lahendamiseks on vaja läbida järgmised sammud:
1. Probleemi märkamine. Õpiraskustega lastel on raske probleemi ära tunda. Seda võib takistada neil eelteadmiste nappus. Õpetaja ülesanne on suunata lapsi tähele panema ülesannete eesmärke ja lahendusviise.
Probleemi märkamine on seotud oskusega oma tegevust planeerida: eelkõige õppimise mahtu ja õppimiseks kuluvat aega. Näiteks arvavad õpiraskustega lapsed sageli, et suudavad teksti täielikult mõista ja meelde jätta selle ühekordse lugemise tulemusel.
2. Probleemi määratlemine ja esitamine. Probleem on vaja lapsele tema oskustest lähtuvalt lahti mõtestada. Seda aitab kujundada järgnevatele küsimustele vastuste leidmine: Mida tahetakse saavutada? Mis on olemas? ja Mida oleks veel vaja teada, et lahenduseni jõuda?
Mida täpsemalt suudetakse probleemi määratleda ja esitada, seda lihtsam on probleemi lahendada.
Probleemi võib määratleda nii sõnaliselt kui ka väliseid abivahendeid kasutades (skeemid, mudelid).
Õpiraskustega lapsed kalduvad raskemaid ülesandeid pooleli jätma, nad enamasti ei saa ülesandest aru või neil puudub huvi pikema ülesandega tegelda.
Õpiraskustega laste puhul on vajalik, et õpetaja
 esitab uued akadeemilised teadmised ning aitab lastel neid määratleda;
 aitab valida väliseid abivahendeid (skeeme, algoritme jne), teha probleemi kohta jooniseid või mudeleid;
 aitab keerukamate ülesannete puhul seda visualiseerida ja teavet struktureerida;
 õpetab skeemide ja jooniste „keelt”. Oht on, et lapsed võivad skeeme valesti lugeda;
 õpetab probleemide analüüsimist, toetab probleemide määratlemist.
3. Strateegia ehk tegevusplaani valik
Strateegiad on erinevad:
 Algoritmid – juhendid sarnaste toimingute sooritamiseks väikeste ”sammude” kaupa. Algoritmid peavad olema reeglipärased, hästi struktureeritud. Lahenduskäike, mille kohta algoritm esitatakse, on vaja eelnevalt õpetada.
 Uudsete probleemide puhul on vaja tutvustada erinevaid lahendusvariante.
Õpiraskustega lapsed kalduvad kasutama õpitud strateegiaid stereotüüpselt ka uudse materjali puhul, mis aga ei vii eesmärgini.
4. Strateegia rakendamine.
Mida selgemalt on probleem määratletud ja adekvaatsemalt strateegia valitud, seda lihtsam on probleemi lahendada. Tegevusplaani elluviimisel on vaja lapsi
 juhendada,
 lahenduskäiku kõrvalt jälgida,
 vajadusel lahenduskäiku korrigeerida.
5. Lahenduskäigu hindamine.
Vaja on hinnata kogu protsessi, mitte ainult lõpptulemust. Lastega on vaja arutleda lahenduskäikude üle, näidates põhjus-tagajärg seoseid. Kirjeldatakse ka seda, mida ja miks tehti. Tulemused on paremad õpilastel, kes oskavad oma lahenduskäiku ise selgitada.
Soovitatavaid võtteid individuaalseks arendustööks mõtlemisoskuste arendamisel
 Abistada õpilasi probleemide märkamisel ja määratlemisel. Eriti vajavad õpilased abi uutes õppeainetes, mille probleemide ja lahendusviisidega pole nad varem kokku puutunud. Soovitav on võrrelda erinevates õppeainetes probleemide iseärasusi.
 Abistada õpilasi sobivate strateegiate valikul. Vaja on õpetada lastele uusi strateegiaid ning põhjendada nende efektiivsuse/ebaefektiivsuse põhjusi. Õpetatud tegevusplaanide rakendamist on vaja harjutada erinevalt sõnastatud samalaadsete ülesannete lahendamise kaudu.
 Soodustada mõtlemise arengut tabelite ja skeemide koostamisega, seoste leidmisega, probleemide lahendamisega, loovülesannetega. Kasutada ajurünnakut, teemakaartide koostamist, kogemusele toetuvat õpet jne.
 Õpetada ülesannete erinevaid lahendamise viise.
 Arutleda lastega koos õigete ja valede lahenduskäikude üle. Oluline on, et lapsed hakkaksid mõtlema, miks üks lahendusviis on sobiv, miks teine ei vii sihile.
 Õpetada lapsi mõtlema ja arutlema. Õpetamise algusjärgus võib lahendamise protsess haarata kogu lapse tähelepanu. Tekivad eksimused teisestes tegevustes, sest nendele ei suutnud laps piisavalt tähelepanu pöörata.
Hinnang on vaja anda nii ülesande lõpptulemusele kui ka lahendamise käigule. Näiteks mistahes probleemi oskuslik analüüs võib lapsel olla kirja pandud grammatiliselt ebakorrektsete lausete ja õigekirjavigadega. Vajab rõhutamist, et last on vaja tunnustada ka õige lahenduskäigu eest, kuigi lõpptulemus võib osutuda mingil põhjusel valeks (matemaatikas, füüsikas, keemias).
 Rakendada mitmekesist metoodikat, mis toetab õpilase aktiivset osalemist õppeprotsessis: vestlus, arutelud, juhtumianalüüsid, rollimängud, ühistegevused, vabatahtlik uurimustöö koos töö esitlemisega, õppekäigud jne.
 Pakkuda lastele huvitavaid, aga pingutust nõudvaid ülesandeid: nuputamisülesanded, strateegilist mõtlemist arendavad lauamängud jne.
 Õpetada leidma tekstidest ja õpetaja suulisest esitlusest olulist aine- ja/või teemaalast teavet ning suunata olulist teavet vähemolulisest eristama.
 Suunata ainealaste ja ainetevaheliste seoste loomisele.
 Aidata õpilasel kujundada ja põhjendada oma arvamust, sõnastada järeldust.
 Kasutada diferentseeritud ülesandeid, mis võimaldavad õpilasel õppida sobiva pingutustasemega, arvestades seejuures tema individuaalsust.
 Võimaldada õppimist üheskoos teistega (paaris- ja rühmatööd) ning individuaalselt; näidiste ja juhendite alusel, mis baseerub eelnevale õpetajaga koostegevusele.
 Kasutada kaasaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õpikeskkondi, õppematerjale ja -vahendeid.
 Laiendada õpikeskkonda: arvutiklass, raamatukogu, muuseumid, näitused jne.
 Suunata omandatud teabe praktilist rakendamist või praktilisuse põhjendamist.
 Selgitada ainealaste teooriate põhimõtteid õpilasele mõistetavate protsesside abil: reaalse katse korraldamine, probleemide lahendamine, küsimuste esitamine ja nendele vastamine (küsisõnad millal? kus? miks? missugune?).
 Suunata objekte kirjeldama, iseloomustama, võrdlema.
 Arendada õpioskusi ehk õpetada last õppima.
Õpioskused
Oskamatus õppida avaldub õpilasel:
 suutmatuses õppimist korraldada ja pikaajaliselt kontsentreeruda,
 väheses pingutamises ja püsivuses,
 õpetaja ja/või lapsevanema juhiseid ootavas ja järgivas passiivses õppimises,
 raskustes oma ajakava koostamisel ja täitmisel ning õppimistingimuste loomisel,
 oskamatuses teadmisi omandada,
 oskamatuses kontrolltöödeks valmistuda.
On vaja õpetada õpilasi õppima. Õpioskuste õpetamise tulemusel suudavad õpilased
 õpitavat omandada ja mõista,
 õpitavat eelnevalt õpituga seostada,
 õpitavat struktureerida ja kasutada, teadvustada ja vajadusel ümber struktureerida.
Mida paremini on arenenud õpilasel metatunnetus ehk võime mõelda oma tunnetustegevusest (eelkõige mõtlemisest), seda paremini oskab ta oma tegevust organiseerida.
Metatunnetus sisaldab kõrgema tasandi protsesse. Nendeks on õpilasel oskused:
 oma tehtut kontrollida,
 oma tegevust ja aega planeerida,
 otsuseid teha, hinnanguid anda,
 oma töö käiku jälgida,
 ette näha tegevuse (sh õpitegevuse) kulgu,
 oma tegevust ja mõtlemist analüüsida.
Õpilasel peaksid arenema teadmised, miks ja kuidas midagi tehakse, mille põhjal midagi
teatakse ja millised mõtlemisprotsessid mõtlemises osalevad. Tähtis on lapse teadlikkus sellest, kuidas ta õpib ja õppematerjaliga töötab.
Metatunnetuse nõrkuse mõju õppimisele väljendub kõikides õppeainetes ning tavaliselt öeldakse siis, et lapsel ei ole vajalikke õpioskusi, ta ei oska õppida.
Õpioskuste õpetamiseks võiks kogu klassile planeerida mõned eraldi tunnid või lausa tervikliku õppetsükli. Õpiabirühma töö peab hõlmama ühe osana õpioskuste teadlikku arendamist. Kindlasti peaks õpitut harjutama ja rakendama koheselt kõigis ainetundides, sest õpiraskustega lapsed ei suuda ühes aines omandatud õpioskusi iseseisvalt erinevatesse ainetesse üle kanda.
Soovitused individuaalseks arendustööks õpioskuste arendamisel
 Õpetada last iseendalt küsima:
– Kas ma olen teema hoolikalt läbi mõelnud?
– Kas mul on koostatud õppimise plaan?
– Kas ma tean, mida teha?
– Kas ma pean midagi veel teadma, enne kui alustan?
– Mis on see, mida ma juba tean ja mida ma saan kasutada?
 Julgustada lapsi nähtuste, probleemide, teemade kohta küsimusi esitama (näit. küsimuste puu jne abil).
 Teadvustada ja õpetada efektiivseid õppimisstrateegiaid, mäluvõtteid.
 Õpetada ja harjutada ajaplaneerimist (näit. koostada ülesanne, kus on ette määratud aeg, õpetada aega planeerima ratsionaalsete lahendusvõtetega, panna kohustused ajalisse järjekorda).
 Lasta koostada päeva- või nädalakava, planeerida klassiõhtu, sünnipäev, matk, ekskursioon, kontsert, õpilaskonverents, koolivaheaja sisustamine.
 Aidata lapsel teadvustada, missugune on tema õppetööks sobiv keskkond ja õpistiil ning innustada neid teadmisi ka kodus kasutama (näit. kodutööde tegemise aeg, koht, vahendid).
 Käsitleda igapäevaste praktiliste tegevuste (näit. supi keetmine, koristamine jne) etappe, ajaga arvestamist ning selleks vajalikke oskusi, ressursse.
 Õpetada hindama eesmärkide saavutamise tõenäosust, sh hindama vajaliku eelteabe, abistavate vahendite, õppematerjalide olemasolu.
 Anda võimalus erinevate käsitlusviiside praktiseerimiseks koos õpetajapoolse tagasisidega.
 Arutleda lapsega selle üle, mis mõjutas või mõjutab õppimist.
 Teadvustada enne täitmisele asumist õppeülesande olemus (mida?, kuidas?, milleks? tehakse): arutleda ülesande lahendamisviiside ja praktilise rakenduse üle.
 Analüüsida eelnevalt tegevust, sobiva algoritmi valikut, tegevuse planeerimist, õpetada eesmärgi püstitamist. Selleks kirjeldab laps õppeprotsessi, valib või järjestab töövõtted, koostab tegevuskava lõppeesmärgist lähtuvalt.
 Verbaliseerida koos lapsega tegevuse protsess ja resultaat. Näiteks: „Lahenda tahvlil ülesanne ja räägi, mida teed? Miks teed?”
 Aidata lapsel teadvustada ja omandada enesekontrollioskused: anda ülesandeid
koos valikvastustega.
 Õpetada lapsele enesejälgimist ja –analüüsi (päevik või enesevaatluslehed). Laps peab 1) kirjutama üles oma päeva õnnestumised ja takistused õppetöös; 2) selgitama või põhjendama neid; 3) andma ise oma õppimisele või käitumisele kokkulepitud kriteeriumite alusel hinnangu (panema hinde).
Laps peab hakkama ise kirjeldama, analüüsima ja põhjendama oma tegevust või käitumist!
 Võimaldada lapse tegevusele positiivses toonis konstruktiivset tagasisidet õpetajalt ja kaasõpilastelt (rühmatöödes osalemine, klassikaaslase töö parandamine jne). Pärast ülesande täitmist on vaja teha õpetajal koos õpilastega võimalikult kohene vigade või tegevuse analüüs.
 Anda õpilasele võimalus küsida õpetajalt abi töö käigus tekkivate raskuste korral.
 Soovitada lapsel õpetada oma klassikaaslast.
 Korraldada väitlusi ja diskussioone.
 Lasta lapsel kirjeldada oma emotsioonide põhjusi, anda oskused eneseabistamiseks ärevusseisundi või ärrituse korral

Allikas: “Lapse arengu, oskuste ja tunnetusprotsesside mõju õppimisele. Nõuandeid individuaalseks arendustööks.” 2013, Erg, L., Kontor, A.)